Raamatu esimeste lehekülgede
jooksul toimub tegevus Pency koolis, kus peategelane ja jutustaja Holden
Caulfield õppis. Kohe alguses mainib Holden, et teda on halva õppeedukuse tõttu
(kukkus eksamitest läbi) koolist välja heidetud. Viimastel päevadel koolis
külastab noormees talle sümpaatsena näinud õpetajaid ja jõuab endas
järeldusele, et ei olekski enam tahtnud selles koolis õppida. Suhtumisega
direktorisse, kes vahetult enne külastuspäeva laseb õpilastele pakkuda parimat
sööki, et vanematele kool südamelähedasem oleks, näitab Holden lugejatele oma
viha kõige silmakirjaliku ja võltsi vastu. See on poisi üks paremini nähtavaid
iseloomujooni ja sallimatus pealiskaudse ja võltsi vastu ilmneb raamatus väga
paljudes situatsioonides.
Ühiselamus tutvustab Holden noormehi, kellega ta enim kokku puutus.
Näiteks, Robert Ackley, keda ta kirglikult vihkas, kuid samas pärast pikka
eemaloldud aega taga igatses. Peategelane räägib ka oma toakaaslasest,
Straddler’ist, kes läheb kohtama Holden’i vana sümpaatia, Jane Gallagher’iga.
Holden lubab samal ajal sõbrale kirjutada lühikirjelduse inglise keeles. Ta
hakkab aga meenutama vanu aegu ja oma venda Allie’t, kes on surnud. Allie on
Holden’i jaoks ingel minevikust, ta ülistab ja kiidab teda mitmel korral
raamatu jooksul. Straddler’i saabudes esitab toakaaslane talle terve kuhja
küsimusi, et välja uurida, kas Jane magas temaga. See küsimus jääb Holden’it
kauaks piinama. Straddler’ile ei meeldi sõbra küsimused ja nende vahel tekib
tüli. Kakluse käigus jääb Holden alla.
Holden ei taha Pency’st lahkuda kõigiga tülis olles ja ta püüab
sõbruneda Ackley’ga. See aga ei õnnestu ja noormees otsustab koolist lahkuda
varem kui plaanitud. Ta sõidab New Yorki, kus ta elab, kuid ei lähe koju, vaid
elab hotellis. Rongis kohtab ta ühe Pency õpilase ema ja valetab enda isiku ja
samuti selle naise poja kohta.
Ta ei taha koju minna enne vanematele teatatud päeva ja loodab, et tema
jõudmise ajaks on ema ja isa saanud Pency’st kirja poja välja viskamise kohta
ning juba peale esimest ehmatust maha rahunenud. Holden läheb hotelli ja
helistab ühele tüdrukule, kelle telefoninumbri ta kunagi oli kuskilt saanud. Ta
ei jõua tüdrukuga kokkuleppele sobiliku tegevuse suhtes ja jääb oma tuppa. Seal
tutvustatakse lugejatele Holden’i nooremat õde, Phoebe’i, kellest hiljem on
juttu pidevalt. Holden peab oma õde väga arukaks ja armastusväärseks lapseks.
Noormees läheb lõpuks hotelli all olevasse baari ja tantsib seal kolme
tüdrukuga, kes talle isegi ei meeldi. Teda häirib ka asjaolu, et talle kui
alaealisele ei müüda seal alkoholi. Ta otsustab minna ühte klubisse, kus kohtab
tüdrukut, keda peab rumalaks ja võltsiks nagu kogu ülejäänud maailma. Ta lahkub
klubist ja jalutab värsket öist õhku nautides hotelli.
Teel tuppa satub ta liftimehe võrku, kes korraldab talle kohtumise
prostituudiga. Holden jõuab tuppa ja enne lõbutüdruku saabumist tutvustab oma
olematut suguelu ja sellega seotud ebakindlust. Tüdruku suureks üllatuseks
tahtis noormees temaga ainult rääkida. Holden maksis tüdrukule liftimehega
kokku lepitud summa, kuigi tüdruk nõudis rohkem. Veidi aja pärast ilmub
sutenöör (liftimees) ja nõuab ülejäänud summat. Holden hakkab talle vastu, saab
valusaid lööke ning on siiski sunnitud loovutama “võla”.
Järgmiseks päevaks lepib Holden kokku kohtamise Sally’ga. Enne seda
läheb ta raudteejaama, kus kohtab kahte nunna. Need on esimesed kaks inimest
(täiskasvanut), keda ta halastamatult ei kritiseeri ning kellega vestlemist ta
naudib. Nunnad meeldivad talle ja Holden annetab raha heategevuseks. Ta jalutab
veel pargis, kus aitab lastel rulluiske jalga panna, mis toob talle pähe
mälestused oma lapsepõlvest. Kohtamine läheb halvasti. Holden palub Sally’t
endaga põgeneda, see toob aga ainult tüli.
Pärast tülitsemist tüdrukuga läheb Holden baari, kus kohtub Luce’ga
(vanem noormees Kolumbiast, keda ta tundis). Luce aga annab Holden’ile
vestluses pidevalt mõista, et ta on alles laps ning solvab sellega Holden’it.
Luce lahkub ja Holden läheb taksoga linna peale sõitma. Äkitselt tuleb tal mõte
minna keset ööd koju Phoebe’i vaatama. Noormehel õnnestub hiilida oma vanemate
korterisse ja ta räägib õega pikalt paljudest asjadest. Väga hästi on näidatud,
kuidas Holden oma õde armastas ja teda kiitis.
Holden lahkub ja läheb oma lemmikõpetaja, hr. Antolini juurde. Härra
Antolini on purjus, kuid sellele vaatamata annab noormehele nõu edaspidiseks.
Ta püüab takistada peategelase allakäiku. Holden jääb ööseks õpetaja juurde,
kuid lahkub väga ootamatult pärast seda kui ärkas ja tundis hr. Antolini käsi
oma pead silitamas.
Holden saab kokku Phoebe’iga ja räägib talle oma plaanist lahkuda. Õde
aga ei luba Holden’il ilma temata minna ja seetõttu jääb Holden New Yorki. Vend
ja õde lähevad linna peale ja Phoebe läheb karusselliga sõitma. Holden istub
vaatamata vihmasele ilmale pargipingil ja vaatab oma õde. Noormees hakkab nutma
(õnnest, vihast, kurbusest ja kes teab millest veel) - ta on segaduses väike
poiss. Raamat lõpeb sellega, et Holden on jälle inimestest oma tavalise
sallimatusega. Ta on samas hingeseisundis kui teose alguses.
Katkend raamatust “Kuristik
rukkis”.
14. peatükk
Meelemärkust ma siiski ei kaotanud, sest mäletan, et nägin põrandalt,
kuidas nad väljusid ja ukse sulgesid. Jäin tükiks ajaks põrandale lamama,
samuti nagu siis, kui me Straddler’iga kähmlesime. Ainult seekord ma arvasin,
et suren. Ausõna. Oli uppumise tunne. Häda seisis selles, et ma ei saanud
kuidagi hingata. Ja kui ma end lõpuks püsti sain, pidin minema vannituppa
kõveras ja kätega kõhtu kinni hoides.
Ma olen küll vist hull. Jumala eest. Poolel teel vannituppa hakkasin
kujutlema, nagu oleks mul kuul soolikates. Maurice'i-vanamees oli mulle kuuli
kõhtu kupatanud. Nüüd ma olin teel vannituppa, et võtta närvidele karastuseks
tubli lonks vana burbooni viskit, mis aitaks mul tõeliselt tegevusse astuda.
Kujutlesin, kuidas ma sellest neetud vannitoast väljun, juba riides,
automaatpüstol taskus, kuid ise kergelt vaarudes. Siis ma lähen jala trepist
alla - lifti ma ei kasuta. Toetun trepi käsipuule, ja endal mul niriseb
suunurgast vähehaaval verd. Nii ma lähen paar korrust allapoole - kõhtu kinni
hoides, vererada järel-, siis helistan liftikella. Kui Maurice liftiukse avab
ja näeb automaati minu käes, hakkab ta kriiskava, hirmunud häälega karjuma, et
ma ta rahule jätaksin. Aga mina kupatan talle siiski kuuli kerre. Kuus lasku
karvasesse lihavasse kõhtu. Siis ma viskan püstoli liftikäiku - muidugi pärast
seda, kui olen kõik näpujäljed ära pühkinud. Siis ma ronin tagasi oma tuppa ja
helistan Jane’ile, et ta tuleks ja mu kõhu kinni seoks. Kujutlesin, kuidas ta
hoiab mul sigaretti huultel, kuni ma ise verest tühjaks jooksen.
22. peatükk
“Ma tean, et see on Robert Burnsi luuletus.”
Tal oli siiski õigus. Seal on tõepoolest “Kui sa kohtad rukkipõllul,
keda armastad”. Olin unustanud.
“Mina arvasin, et see oli “Kui sa püüad rukkipõllul ...”,” ütlesin ma.
“Igatahes ma kujutlen, kuidas väikesed lapsed mängivad suurel rukkipõllul
mingit mängu. Tuhanded lapsukesed - aga lähedal pole hingegi, tähendab ühtki
täiskasvanut - peale minu. Mina aga seisan mingi järsu kuristiku kaldal, ja
minu ülesandeks on püüda lapsi, et nad ei kukuks üle kaljuserva - tähendab, kui
nad mänguhoos ei märka, kuhu nad jooksevad, siis ma tulen oma valvepostilt ja
püüan nad kinni. Teeksin seda hommikust õhtuni. Valvaksin lapsi kuristiku
kaldal rukkipõllul. Ma tean, et see on rumal, aga see oleks ainus asi, mida ma
tõesti teha tahaksin. Kuigi ma tean, et see on rumal.”
Phoebe ei lausunud tükil ajal midagi. Siis kordas ainult: “Issu tapab
su ära.”
“Mul pole sellest sooja ega külma,” ütlesin ma.
24. peatükk
“Hea küll. Aga kuula mind siiski ... Ma ehk ei suuda praegu oma mõtet
küllalt kujukalt sõnastada, aga päeva-paari pärast panen selle kirja ja saadan
sulle. Siis on sul kõik silmapilk selge. Aga nüüd siiski kuula mind.” Ta mõtles
jälle veidi. Siis ta ütles: “See kuristik, mille poole sa veered, on erilist
laadi, kohutav kuristik. Inimene, kes sinna kukub, ei tunne selle põhja. Ta
aina langeb ja langeb. Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu
teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus neile
pakkuda ei suuda. Või õigemini - kes arvavad, et nende ümbrus ei suuda seda
neile pakkuda. Ja nad loobuvad otsimast. Loobuvad enne, kui nad on õieti
alustanudki. Suudad sa mind jälgida?”
“Jah, sir.”
