„Kuristik rukkis“ Jerome David Salinger
Holdeni iseloomustus
Holden Caufield on 16-aastane
poiss, kelle nimi (Caulfield) on tuletatud ilmselt Charles Dickensi romaani peategelase David Copperfieldi nimest.
Holden käib nüüdseks Pencey erakeskkoolis, mis asub Agerstownis, Pennsylvanias.
Tema vanemad on jõukad ning väga korralikud, tänu sellele ei ole tal probleeme oma tahtmise
läbi surumiseks. Holden on nimetanud ennast ateistiks, kuid Jeesuse vastu pole
tal midagi, palvetama ta siiski ei hakkaks. Kirikuõpetajaid ta ei salli, kuna
nende hääletoon olevat õõvastav(vanemad on tal eriusku ). Tänu vanemate
jõukusele saab ta lubada endale internaatkooli. Paraku ei püsi ta seal kaua(
vahetanud kooli juba 4ndat korda), tema halva õppeedukuse tõttu visati teda
koolist välja, seda just tänu eksamite
mittesooritamistele. Koole on ta vahetanud just tänu kohanematusele:
klassivahede rõhutamine ja silmakirjalikkus. New Yorgist pole ta just heal
arvamusel: külm, õudne, üksildane tunne, hirmuäratav, mahajäetud, masendav tunne.
Kuna ta on väga andekas nagu teised Salingeri tegelased, on kirjanduse eksam
sooritatud positiivsele hindele. Ta ise on öelnud, et ta on laisk ega viitsi
õppida, kuid siin kohal ei ühti minu arvamus tema omaga. Arvan siiski, et pigem
mõjutab teda kool. Nt roppused seinte peal ärritavad teda, ebavõrdsus. Välimuselt
on ta pikka kasvu ning viisaka väljanägemisega ning tal puuduvad vistrikud.
Poiss pole täisealine, kuid valetab end igal võimalikel juhtumitel
täisealiseks: alkoholi tellimisel, Faith Cavendishi välja kutsudes, kohtumisel
sutenööri ja prostituudiga. Tema identiteedid(valenimed) vahetuvad tihti, just
selleks, et teha asju, mida vanemad inimesed teevad. Vaatamata sellele, ei usu
keegi, et tegu võiks olla täiskasvanud poisiga. Holdenil on kaks venda ning üks
õde. Allie ja D.B on vennad, Phoebe tema õde. Allie suri valgeveresussse, vanem
vend D.B on hea kirjanik, Phoebe on noor, kuid oma vanuse kohta asjalik laps.
Kõige lähedasem suhe on tal Phoebega, ka Alliega. Holden ei taha saada
täiskasvanuks, sest nn suurte inimeste maailm on tema jaoks võlts ja
silmakirjalik(kõneldakse ainult rahast, võimust ja aust). Ta keeldub sobitumast
ühiskonda, reeglitele truuks ka ei jää.(justkui seesmiselt tühi). Holdenit
häirisid vaesusega seotud pisiasjad: odavad kohvrid, mis teda ärritasid;
ühistransport; liftid; näitlejad ja teater, kuna polnud loomulikud; kino. Ta
pigem oleks soetanud endale hobuse kui auto, sest hobune oli vähemalt midagit
inimlikku. Holdenil on elav fantaasia, väga kergesti ärrituv, tõrges, kinnine
teiste inimeste suhtes, üleolev. Samuti ei usalda ta teisi, seepärast pole tal
ka südamelähedasi sõpru; enne ütled, siis mõtleb; sallimatus(kui see ka on,
siis lühikest aega), mis näitab, et ta tüdineb väga kiiresti inimestest ära.
Kinnine iseloom ning otsustusvõimetus on talle saatuslikuks saanud, täpselt
nagu ka mitte oma tahtmise läbisurumine.( Sally, tema tüdruksõber, Holden jättis
ta maha ). Holdenil on üks pahe, nimelt suitsetamine, kuid tal on ka positiivsed
jooned: meeletu kiindumus laste vastu, nende kaitsmine, muuseumide külastamine(
seda seepärast, et seal ei muutunud kunagi midagi ). Poiss soovib paremat ja
õnnelikumat maailma. Ta ei taha, et lapsed peaksid rikkuma oma silmi roppude
sõnadega, täpselt nii, nagu ta ei taha ka, et lapsed kasvaksid suureks ning
näeksid, mida elul on pakkuda täiskasvanutele. Kõik tekitab temas halbu
emotsioone, kuid siiski on miski, mida ta tõesti tahab: saada valvuriks nö püüdjaks,
kelle soov on kaitsta lapsi suureks kasvamise eest ja nö
suurte inimeste maailma inetuse eest.
Ta mõistab, et ta ei
suuda kaitsta kõiki, ise mitte teistele haiget tehes. Ta on vihane peamiselt
ainult sellepärast, et täiskasvanud ei mõista tema probleemi ega võta seda
isegi tõsiselt. Teose lõpuks viivad ta vanemad poja psühhoterapeudi juurde,
nimelt peab Holden lõpuks minema ravile psühhiaatriahaiglasse. Ta viibib aasta
aega seal asutuses ning tunnistab, et tunneb puudust kõikidest, kellega
jutustanud oli. Sügisel ootab teda ees uus kool ning ta ei tea mida sellest
oodata. Arvan, et ta muutus leplikumaks ning sallivamaks mingil määral ning
seetõttu ei vihka ta enam kooli, õpilasi ega täiskasvanuid inimesi.
